Vabaabielu
Tänapäeval elavad tuhanded paarid vabaabielus.
See tähendab, et ametlikult ei ole nad oma kooselu registreerinud ehk rahvakeeli öelduna – panevad lihtsalt leivad ühte kappi.
Neil on ühine kodu, nad kasvatavad koos lapsi ja neil ka ühine majapidamine. Kuid kas selline kooselamise viis annab ka mõlemale poolele kindlustunde, kui armastus peaks otsa saama ja minnakse lahku või üks elukaaslastest sureb?
Kui elukaaslased soetavad kooselu kestel ühise eluaseme, on soovitatav see vormistada kaasomandisse. Kaasomandi osa suurus võiks olla proportsioonis poolte panusega soetamismaksumusse.
Kui kinnisasi ostetakse ainult ühe elukaaslase omandisse ja suhe puruneb, on teisel poolel väga keeruline enda panustatut teiselt poolelt välja nõuda.
Veelgi keerulisem on olukord, kui üks elukaaslastest sureb.
Pärimisseaduse kohaselt on kadunukese pärijad eelkõige tema lapsed ja elukaaslasel ei ole mingit seaduslikku alust pärandiosale.
Vahet pole kui kaua koos elati ja ühistelt majandati – elukaaslast ei peeta pärijaks. Milline on siis lahendus? Testament või pärimisleping.
Testament on ühepoolne tehing, millega tehakse korraldus vara jagamiseks pärast testaatori surma. Kumbki elukaaslane saab teha testamendi teise poole kasuks. Samas saab testamenti iga kell muuta.
Kindlam oleks sõlmida pärimisleping, millega lepitakse kokku, et pärast surma päritakse vastastikku teineteise vara.
Kuna tegemist on kahepoolse lepinguga, siis üldjuhul üks pool seda muuta või lõpetada ei saa.
Kui testament võib olla ka kodune, siis pärimisleping tuleb sõlmida notaris.
Jah, meil on olemas ka kooseluseadus, mille kohaselt saavad elukaaslased enda koosoleku notaris ära registreerida aga vähe usutav, et seda tehakse.
Kui ei soovita abielluda, miks peaks siis kooselu registreerima.