Mis on leppetrahv?
Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
Liitsõna leppetrahv sisaldab liidet lepe. See tähendab, et trahvis tuleb kokku leppida. Ja loomulikult tuleb kokku leppida, millise rikkumise korral leppetrahvi nõuda saab.
Kõik me teame, et parkides tasulisel parkimisalal rakendub kokkulepe, mille kohaselt tuleb parkimise eest maksta.
Maksmata jätmise korral tuleb maksta leppetrahvi.
Ka korteriühistud vahel üritavad kas põhikirja või kodukorraga kehtestada leppetrahvi korteriomaniku poolt mingite rikkumiste korral, nt rõdul suitsetamine.
Paraku ei saa korteriühistu leppetrahvi põhikirjaga kehtestada, selleks on vajalik eriomandi kokkulepe ehk iga korteriomanikuga tuleb kokku leppida, milliste rikkumiste korral leppetrahvi nõuda saab. Selline kokkulepe tuleb kanda kinnistusraamatusse eriomandi sisuna.
Ka eluruumi üürnikult saab nõuda lepingu rikkumise korral leppetrahvi, kui selline õigus on üürilepingus fikseeritud.
Siiski on mõistlik kirja panna, milliste konkreetsete rikkumiste eest leppetrahvi nõuda saab.
Ja meeles tuleb pidada, et leppetrahvi suurus ühe rikkumise eest ei või ületada 10% kõikidest kuludest, mida üürnik üürilepingu kohaseks kandma peab ühes kuus. Kui rikkumisi on rohkem kui üks, siis kuni 20% kuus.
Ning leppetrahvi tagatisraha arvelt tasaarvestada ei saa.
Samuti saab leppetrahvis kokku leppida kinnisasja müügilepinguga, nt valduse ostjale üleandmisega viivitamise korral või arendaja poolt kasutusloa taotlemisega viimisel jms.
Leppetrahv on rahaline kohustus ja selle suuruse määravad osapooled ise.
Siiski tuleb arvestada, et kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni.
Kui tekib alus leppetrahvi nõudmiseks, tuleb sellest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele teada anda.
Vastasel juhul kaotab nõudja pool õiguse leppetrahvi nõuda.