Kinkeleping
Taas sain artikli kirjutamiseks ainest Katrin Lusti „Kuuuurija“ saatest.
Nimelt kurtis saates vanaproua, et kinkis oma maja, mida ta kasutas suvilana, pojatütrele.
Pojatütar aga otsustas maja maha müüa, mis ajas sugulased totaalselt tülli.
Mis on kinkeleping? Kinkeleping on vara tasuta kingisaajale üle andmine.
Kinkelepingu järgselt saab kingisaajast vara omanik ja ta võib seda vara vabalt kasutada, vallata ja käsutada.
Seega oli kinkija pojatütrel täielik õigus maja müüa.
Asjaolu, et vanaproua lootis kuni surmani selles majas suvitamas käia, oleks pidanud kinkelepingus fikseerima, ehk siis seadma kinkija kasuks isikliku kasutusõiguse kas kogu kinnistule või selle osale.
Sellele asjaolule oleks notar pidanud viitama. Kas notar seda tegi või mitte saatest välja ei tulnud.
Kas isiklik kasutusõigus ehk isiklik servituut oleks takistanud maja müüki?
Ei oleks, kuna piiratud asjaõiguste olemasolu ei mõjuta käsutusõigust.
Küll aga oleks ostja pidanud arvestama asjaoluga, et vanaproual on õigus seal suvitada. Kindlasti oleks see aga ostuhuviliste ringi vähendanud ja müügihinda mõjutanud.
Mida oleks solvunud vanaproua saanud enda õiguste kaitseks teha?
Kinkelepingust taganeda. Nimelt võimaldab seadus kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.
Kas antud juhtumit saab nimetada jämedaks tänamatuseks, otsustaks vaidluse korral kohus.
Paraku on antud juhtumi korral hilja kinkelepingust taganeda, kuna müüdud maja enam tagasi ei saa.
Ostja on heauskne omandaja ja teda müüja peretüli ei puuduta.
Kas proua pojatütrelt mingit hüvitist saab, peab samuti otsustama kohus.
Siit moraal – mõelge hoolega järele enne kui otsustate kinkelepingu kasuks.
Palju parem alternatiiv oleks pärimisleping, mille puhul oleks maja kuni surmani vanaema omandis ja alles pärast tema surma saaks pojatätar selle endale.
Usun, et sellise lahendusega suudetakse paljud tülid ära hoida.