Kas omanik saab valida üürnikku?
Kui me vaatame tänast tänavapilti, siis näeme erineva nahavärvi ja päritoluga inimesi. Kõik nad peavad kuskil elama ja paljud neist soovivad eluaset üürida.
Paljud eluruumi omanikud aga ei soovi erinevatel põhjustel sõlmida üürilepingut välismaalasega, vaid võõrkeelt rääkivate inimestega, laste või koduloomadega üürihuvilistega.
Võõrkeelsete inimestega lepingu sõlmimata jäämise põhjused on enamasti vastava keele mittetundmine – keeruline on suhelda inimesega, kelle keelt sa ei valda. Eriti, kui tegemist on vanemas eas omanikuga.
Välismaalastega on lisaks keelebarjäärile ka kultuurilised erinevused, mis ei pruugi ühtida meie arusaamadega.
Näiteks puhtuse- ja hügieeniprobleemid, toidu valmistamise tavad, vaba-aja veetmise harjumused jms.
Lisaks ka ebakindlus juhul, kui üürnik naaseb kodumaale, jäädes omanikule võlgu ja/või tekitades omaniku varale kahju.
Sellisel juhul on omanikul kahju hüvitamiseks väga vähe võimalusi.
Need on peamised põhjused, miks sageli omanikud ei soostu antud kategoorias olevate inimestega üürilepingut sõlmima.
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on omanikul õigus valida üürnikku. Siiski ei ole omaniku kui üürileandja õigus absoluutne.
Üürileandja peab arvestama ka põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ega tohi põhjendamatult diskrimineerida inimesi mõne kaitstud tunnuse tõttu.
Põhiseaduse kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed.
Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Otsese diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui inimesega ei sõlmita lepingut tema rahvuse või emakeele tõttu.
Samuti kui näiteks üürileandja teataks avalikult, et eluruumi ei üürita teatud rahvusest või emakeelega inimestele ning lastega peredele.
Diskrimineerimise keeld laieneb ka olukordadele, kus väljendatakse eelistusi või õhutatakse isikuid mõne kaitstava tunnuse tõttu ebasoodsamalt kohtlema.
Näiteks on tegemist diskrimineerimisega, kui üürileandja annab kinnisvaramaaklerile korralduse mitte anda tema korterit üürile muust rahvusest inimestele või lastega peredele.
Lemmikloomade välistamine üüritavas eluruumis on aga seadusega lubatud.
